Kaks aastat tagasi, täpsemalt 31.mai 2014 kolisin perega Võrumaale oma lapsepõlve kodu. 12 aastat enne seda olin põgenenud sealt ja seadnud end sisse pealinnas. Kuid nüüd sai pealinna elust villand ja otsustasime elukaaslasega (kes on pärit Kuressaarest) maale elama kolida. Nüüd sai meist Haava talu uued peremehed. Olukord meie uues kodus ei olnud just kõige parem. Õnneks olid ema ja isa suutnud majale kreedeksi abiga uue katuse ja uued aknad paigaldada ja alumise korruse tubades ka seinad pooleldi valmis saada. See kodu ei meenutanud küll seda hirmsat onni kust ma 12 aastat tagasi ära läksin, kuid ikkagi polnud elamistingimused sellised nagu praegusel ajajärgul enamus inimesi loomulikuks peavad. Esimese suvega suutsime saada hajaasustusprogrammi raames toetust septiku paigaldamiseks. Koos sellega sai veetud majja ka veetrass ja kaevatud keldrile auk. Kuid sellega ka asi piirdus, sest reaalselt vee saime tuppa kraanist jooksma alles aasta hiljem ja seega ka kanalisatsiooni kasutamine tuli koos sellega. Kuid ikkagi, mis tehtud see tehtud. Lisaks saime valmis alumise korruse toad. Nüüd elamegi ema elutoas koos perega. All on köök veel remontida.
Selline oli maja siis väljast enne. Hoovi osa oleme juba jõudnud korrastada.
Selline segadus valitses kuuri ees.
See oli üks väike osa sellest kolast mis ümber kuuri ja ka hoovi peal oli.
